Jun. 3, 2019

Kuidas tulla toime eksamiärevusega ja kuidas lapsi sel perioodil toetada

Kuna käes on kevad, siis on väga aktuaalne teema koolilõpetamised ja eksamid. Paljud lapsed ja noored on kooli ning vanemate poolt survestatud tegema eksameid maksimaalsel tasemel. Sageli ei tajuta, kui palju see lastes ja noortes tegelikult pingeid tekitab, eriti eksamikomisjoni ees seismine – paljud ei tule sellega üldse toime.

 Järjest rohkem käib seanssidel lapsi, kellel on paanikahäired ja ärevushood – nad kardavad väga ja saavad võib-olla juba eelmisel päeval suure ärevushoo ning nad ei oska sellega toime tulla. Mida saaksid lapsed ja lapsevanemad teha, et seda ei juhtuks? Suurem laps võiks ise ennast häälestada, et eksam läheb väga hästi, kujutada ette, et ta on eksamil, saab kõige parema pileti ja miks mitte ka nii: ma saan just selle osa vastamiseks, mis on minu tugevaim külg, ma naudin seda ja see kõik tuleb mul suurepäraselt välja, ma saan väga hea hinde. Loomulikult tuleb ka õppida, kuid aeg-ajalt siiski ka kujustada, et kõik läheb kergelt, lihtsalt ja parimal viisil. Vanemad võiksid lapsi kiitmisega toetada, mitte ainult nende puudusi välja tuua. Meie koolisüsteem on ehitatud selliselt, et tuuakse välja kõike seda, mis on halvasti: „Seda sa ei oska ja seda sa ei oska.“  Tegelikult peaks olema teistpidi: need kümme asja tegid sa suurepäraselt, aga selles ühes asjas aitame sind nüüd järele. Selle asja võiks hoopis niipidi keerata.

 Kui lapsel ikkagi ärevushood tekivad, leidub erinevaid nippe, kuidas sellest välja tulla. Kui lapsel hakkab ärevus tekkima, siis üks kiire moodus sellest välja tulemiseks on see, et ta raputab oma keha. Lihtsalt raputagu korralikult, kas või koha peal hüpates – see aitab väga hästi füüsiliselt pinget vabastada. Samuti on oluline rahulikult ja sügavalt hingata. On hea mõelda: „Ma hingan sisse ja siis ma hingan välja.“ Paanika ei saa sel ajal suureneda, sest laps mõtleb selle peale, kuidas ta parajasti hingab. Nipp ongi selles, et tähelepanu viiakse ära ärevuselt või paanikalt, mis tahab meie või lapse sees kasvada. Hingates võib lugeda viieni, hoida hinge kinni ja seejärel rahulikult välja hingata. Seda tuleks teha senikaua, kui tunned, et oled jälle maha rahunenud. Pärast seda on hea teha midagi muud – kas või lähed vaatad aknast välja, mis ilm on, või juhid millegi muuga tähelepanu mujale. Lapsevanematena saame aidata lapsel tähelepanu mujale viia. Alles siis, kui laps on täiesti rahunenud, võib-olla ka kõhu täis söönud või õues natuke ringi jooksnud, võib hakata uuesti lapsega sel teemal rääkima või õppima. Paljud lapsed on eksamite pärast ärevuses ja närvis ning tihtipeale lähevad lapsevanemad selle rongiga kaasa, ärrituvad ise ka ja siis on lõpuks kodutüli ja kõik karjuvad üksteise peale. See ei aita loomulikult mitte kedagi. Lapsevanem võiks alati järele mõelda, mida, miks ja kuidas ta lapsele ütleb. Kas see, mida ma lapsele ütlen, on tõesti vajalik, või ma lihtsalt lasen oma emotsioonid lapse peale valla – eriti, kui tal on õrn aeg? Ka lapsevanem peaks keskenduma oma hingamisele, et mitte lapse emotsioonidega kaasa minna. Vii vajadusel ka oma tähelepanu mujale. Ära mine selle tralliga kaasa! Ole olemas, tunnusta last ja vii tähelepanu positiivsele. Valmista lapsele ikka tema lemmiktoitu, et tal oleks sel raskel perioodil vähemalt midagi head suhu pista ja jälgi, et ta ka trenni teeks, meelita lapsed pauside ajal ikkagi ka õue. Õueskäimine ja trennitegemine maandavad väga hästi pinget.

On väga tähtis, et lapsed teeksid vahepeal õppimises pause ja elaksid ka kehaliselt ennast välja. Lastele võib soovitada enne eksamit minna kas või wc-sse ja ennast raputada, et ärevust ja pingeid vähendada. See toimib tõesti hästi! Järjekorras ootamise ja pingete üleskruttimise asemel võiks laps minna eksamile kohale viimasel minutil, näiteks rulaga – ta elab end kehaliselt välja ja lisaks on see lõbus. Väga oluline on ka lapse tunnustamine – sa oled väga tubli, et sa nii palju õppisid ja eksami ära tegid. Tähistage seda! Suur asi on tehtud ja selle peale võiks ühiselt midagi ette võtta. Küsi lapselt, mis oleks tema unistuste kingitus sel puhul.

Teine tähtis teema, mis on praegu väga paljudel õhus, on see, mis saab minust peale kooli või ülikooli lõpetamist? Välist survet on ju palju – vanematel on omad nägemused, kuhu edasi tuleks minna, kool survestab omamoodi... Vanemad, kuulake oma lapsi ja andke neile siiski valida. Ei ole valesid valikuid ja alati saab ümber mõelda, kui selgub, et eriala ei sobi. Tunnustage lapse sisetunnet ja tema südamehäält. Laps või noor võib ette kujutada, et ta astub justnagu liivakastist välja, jätab kõik mängukaaslased maha, lahkub vanematekodust, jättes vanemate ootused kõrvale, ja keskendub iseendale: „Mida mina südamest teha tahan?“ Kui mõtled millelegi, näiteks muusikale ja su süda hakkab kiiremini põksuma, siis on see sinu „jah“. Kui on raskustunne või ei ole mingit tunnet, siis on see sinu „ei.“ Mõtle näiteks keemia peale: kas see tundub huvitav, kas mul oleks põnev õppida keemiat? Jällegi, kui on hea ja kerge tunne, siis on see sinu „jah“, kui on raske tunne või ei olegi tunnet, siis on see sinu „ei“. Niimoodi võiksid lapsed ja noored harjutada äratundmist enda seest.

Kui stress ja ärevus ei ole seotud ainult eksamiperioodiga, on seansil võimalik vaadata, kust stress või ärevus pärit on – kas lapsepõlvest või on see vanemate muster või tuleb hoopis mõnest eelmisest elust. Siis on võimalik algpõhjust tervendada. Kuid kui ärevus on tekkinud nüüd, eksamiperioodi ajal, on võimalik seda teraapias maha võtta ja saame ka koos vaadata, kuidas edasi minna. Vanemad üldjuhul seansile kaasa ei tule, seega saame noorega koos arutada, vaadata, küsida, kanaldada, mis oleks tema kõrgemaks hüvanguks ja milline erialavalik toetaks teda rohkem, milline vähem. Noor saab siis ise pärast oma otsuse teha – mina seda tema eest kindlasti ei tee, kuid koos vaatame parimad variandid välja. Sageli leiab noor seejärel hingerahu ja tunneb end paremini. Tihtipeale noortele piisab sellestki, et ma peegeldan neile, mida mina näen, mis neile rohkem teha sobiks. Selle peale ütlevad nad: „Ja ma ütlesin seda oma emale!“ Ma aitan neil ka meelekindlust säilitada. See on normaalne, et noored kahtlevad oma valikutes ja kui ikka ema käib peale, et sa oled muusikaliselt nii andekas, aga noorele endale meeldivad autod ja ta tahaks teha lihtsat tööd, siis annab see talle jõudu endale kindlaks jääda.

Liisi kutsumus on olla inspiraatoriks ja anda inimesele edasi talle sobivaid õpetusi, mis aitaksid inimesel ise end leida ja aidata. Kui soovid kogeda ise Liisi seanssi kirjuta liisugandi@gmail.com